среда, 28 апреля 2010 г.

Loodus


Ida-Virumaa on Eesti kirdepoolseim maakond, mis kolmest küljest ümbritsetud veega. Põhjast piirab maakonda Soome laht, idast Eesti-Vene piiriks olev Narva jõgi, lõunast Peipsi järv. Vaid metsade ja soode keskel kulgevalt läänepiirilt algab Lääne-Virumaa ning jupikese lõunapiiri taga Jõgevamaa.

Enne 1940. aastat moodustasid Ida- ja Lääne-Viru maakond ühtse Virumaa, Avinurme ja Lohusuu vallad olid Tartumaa osaks. Ida-Viru maakond jaguneb 16 vallaks ja 6 linnaks, millest suurimateks on Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe ning maakonnalinn Jõhvi.

Tuhandete aastate jooksul on suuremad jõed kujundanud Ida-Virumaa võitmatuna tunduvasse paekaldasse on ürgorud. Väiksemad, võitluseta alistunud, viivad oma vee merre, moodustades panga astmetel Tõrvajõe, Langevoja, Aluoja ja kõrgeima: Valaste joa. Mida kaldast kaugemale, seda rohkem võtavad võimu mõhnad ja oosid, andes maa ja selle elanikud omakorda üle soode meelevalda.

Saka-Ontika-Toila pankrannik on Balti klindi kõrgeim ja kõige pikem katkematu osa, mis kulgeb Sakalt Toila klindilaheni. Vanaaegkonna kivimite tundmaõppimisel on ta pälvinud loodusteadlaste tähelepanu juba kahe sajandi vältel, eelkõige kambriumi ja alamordoviitsiumi suurejoonelise paljandina.

Pankranniku keskmine kõrgus on üle 50 m, Ontika lähistel saavutab ta maksimumi – 55,6 m. Panga ja veepiiri vahele jääv ebatasase pinnaga väga kivine rusukalle on valdavalt kaetud lehtpuumetsaga. Siin asub ka Eesti kõrgeim, 25 meetrine Valaste juga. 1996.a. valis Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjon üldsuse ettepanekul Põhja-Eesti pankranniku looduspärandiks ja rahvuslikuks sümboliks. Samuti on maakonnas riikliku kaitse all olev pankrannik esitatud UNESCO maailmapärandi nimistusse kandmiseks.

Kurtna järvistu on Eesti suurim ja paikneb Iisaku-Illuka-Kurtna liustikutekkelise pinnavormi põhjaosas – Kurtna mõhnastikus. Ligi 30 ruutkilomeetri suurusel alal paikned 40 mitmesuguse suuruse ja sügavusega järve, väheesinevate tüüpide esindajat. Järvistut ümbritseva piirkonna looduskasutus on aastakümnete jooksul loodust oluliselt mõjutanud, viies pöördumatute muudatusteni. 1987. aastal loodi siinse looduse kaitseks maastikukaitseala.

Vaivara Sinimäed koosnevad kolmest omavahel liitunud ida-läänesuunalise orientatsiooniga vallseljakust. Nende kogupikkus on 3,4 km, põhjajalami kõrgus ligikaudu 35 m. Läänest vaadatuna on mägede absoluutseteks kõrgusteks: Tornimägi 69,9 m, Põrguhauamägi 82,3 m ja Pargimägi 84,6 m.

Oru park on Eesti üks liigirikkamaid (üle 200 puu- ja põõsaliigi) parke, mis asub Pühajõe suudmes ja on rajatud sajandivahetusel Riia Loomaaia direktori G. Kuphaldti pargiplaani alusel ja juhendamisel. Uljaste järv asub samanimelise liustikutekkelise oosi ja raba vahel 66 m kõrgusel merepinnast, keskmise sügavusega 2,5 m. Järve põhjas on rohkesti allikaid. Järv ja oos on Kiviõli ja Sonda elanikele meelispuhkekohaks.

Boroni jõe orus on säilinud üle 100-aastased puistud, kus inimene pole veel loodusele vahele astunud. ürgmetsa ilmet suurendavad veelgi 1,5 m kõrgused laanesõnajalad ning paks samblakiht puudel. Jõeorus paljanduvad kesk-devoni kivimid.

Narva kosk asub Narva jõel, kus Kreenholmi saar jagab jõe kaheks. Idapoolse joa kõrgus on 6-6,5 m, läänepoolne 3,2-6,5 m. Hüdroelektrijaama tammi tõttu on kosk suurema osa aastast veevaene. Pika ajavahemiku jooksul on Peipsi järve järk-järgulisel taandumisel selle põhjarannikule tekkinud omapärased luited. Need rannamoodustised ulatuvad ka kilomeetrite kaugusele järvest, mitmekesistades Alutaguse soid ja rabasid. Põhjakalda kaks osa – Järvevälja ja Smolnitsa luitestikud on võetud riikliku kaitse alla. Looma- ja taimeharuldusi on Ida-Virumaal hulgaliselt. Siinsed metsad on koduks lendoravatele, ilvestele, mitmetele kotkaliikidele. Taimeharuldustest nimetagem ida-võsalille, harilikku kobarpead ja villtulikat. Meie loodusmaastikud on kodukohaks paljudele käpalistele.

Комментариев нет:

Отправить комментарий