Eesti Vabariigi arengulugu aastatel 1918–1940

Iseseisvuse toonud olud

Eeldused Eesti rahvusriigi tekkeks kujunesid aastakümneid enne, kui astuti esimesed praktilised sammud omariikluse suunas. Ida- ja Kesk-Euroopas tooni andnud rahvusliku eneseteadvustamise taustal jõuti 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses vaimselt ärkamiselt tõsisemate poliitiliste nõudmisteni. Ilukirjanduses võeti juba üles ka iseseisva Eesti riigi idee, kuid ühiskonnas laiemalt nähti sellistes mõtetes kauget unistust, millele tõsisemat tähelepanu pöörata ei peetud esialgu mõistlikuks.



Tingimused unistuse täitumiseks ei olnud ka eriti soodsad: kuni 1917. aasta kevadeni ei elanud eestlased veel ühtsetes piirideski, jagunedes oma asualaga Vene impeeriumi kolme kubermangu vahel. Siiski hakkas rahvuslik ühtekuuluvustunne juba 19. sajandi lõpul ületama tsaaririigi sisemisi haldus- ning võimkonnapiire. Varakult kasvas kubermangupiiridest üle eestlaste jaoks tohutu tähtsusega kodanikualgatuslik ühistegevus, eeskätt järjest laienev ja hoogustuv seltsiliikumine. Samal ajal üritas Vene impeeriumi kiirelt laienenud võimuaparaat riigistruktuuride mõju vähenemist igal moel piirata. Muu hulgas üritati ohjeldada äärealade rahvuslust rahvuslaste endi meetodeid kasutades — väljapääsu otsiti rangelt tsentraliseeritud riiki ja väikerahvaste tasalülitamist taotleva suurvene šovinismi agarast toetamisest. Ent ettearvatult andsid ulatuslikud venestamiskampaaniad, õigeusu kiriku mõju tugevdamine ja riiki koos hoidva isevalitsuse ülistamine soovitule vastupidise tulemuse — äärealade rahvaste üha kasvava soovi sellest kõigest eemalduda.




Eestlastele oli seejuures ahvatlevaks eeskujuks teisel pool Soome lahte elav lähim sugulasrahvas — soomlased. Soome oli muust Venemaast tollipiiriga eraldatuna nautinud ulatuslikku autonoomiat ja saanud valmistuda iseseisvaks eluks ligi saja aasta jooksul. Soome riik oli 20. sajandi alguses praktiliselt valmis, iseseisvumise järel tuli kujundada välja vaid oma kaitse- ja välispoliitika, ent neilgi aladel oli tehtud hulk eeltööd.



Neis tingimustes polnud soomlaste otsus iseseisvumiseks põhimõtteliselt raske — kindlasti märgatavalt kergem kui eestlastel. Teiselt poolt lahte saadud otsese poliitilise, kultuurilise ja majandusliku toetuse kõrval ei olnud Eesti autonoomia-liikumise juhtide jaoks sugugi väheoluline ka teadmine, et juhul, kui olukord Eestis kohati ohtlikult tuliseks muutus, võis Soomest leida ka varjupaika või pääsu välismaale.



Erinevalt soomlastest pidid eestlased läbima pika arengutee autonoomia laiendamise nõudest kuni oma riigi loomiseni vähem kui aastaga. Sealjuures oli mõningane administreerimiskogemus olemas vaid käputäiel eesti poliitikutel, kes olid suutnud enne maailmasõda läbi lüüa linnade omavalitsuskogude valimistel. Poliitilise tegevusega said üksikud eestlased lähemalt tuttavaks ka Vene Riigiduuma valimiskampaania ja esinduskogu lühiajalise tegevuse ajal. Omariikluse põhilised alused tuli aga alles luua.